Vahel otsin siit midagi ja siis on nii lahe meenutada, kuidas tited olid tited või kuidas me midagi tegime ja mis siis naljakas tundus. Nii, et ma ikka püüan nüüd. Saate ju isegi aru miks.

Oma õnne sepp ning õnnetuse juveliir. Vastu päikest vaatasid sa silmad pilus. Et see nädal-nädalake läks ju tegelikult hoopis koolikatsete tähe all. Nüüd näe olengi juba selles vanuses, et pea need lapselapsedki. Trammilt maha astudes jään tavali.

On olemas taevas, on olemas põrgu. Minu põrgus on kirge, on kuuvalged ööd, on silmades läiget ja kõrvus puhub tuul. Taevas on alati helge, kõik on nii selge. Meie lastel on alates homsest koolist nädalane vaheaeg.

Ehk kuidas elab üks segane seltskond, kus vahel on kõik üle ja siis jälle puudu . Teen seda jätkuvalt pea iga päev. Endast ma ei räägi! Ja jaa, korralikule eestlasele kohaselt soetasin ikka varustust ka - jooksmis.

Ei tule teist ja paremat maailma me jaoks. Nii nagu ühtki tegu ei tõsta ümber. Tuul ja taevas täna teine on kui eile. Ei, ei ühtki tuge väljaspool me hapraid piire. Siis ongi vaja kokkukukkumist, siis ongi vaja äratust - meeldetuletust, et tegelikult on kogu tarkus enda sees ju olemas. katki minnes tekivad praod, siis on näha ka alumised kihid - need mille olemasolu ei mäletanudki. Kui ma olen selle leidnud, siis on must ehk ka pisut enam tolku lastele, lähedastele.