Ma ei tea, kas mu pea ümber on roosad, rohelised või indigovärvi tulukesed- aga üsna tihti on mul tunne, et olen teiselt planeedilt. Kuna mu töö nõuab palju ja aktiivset suhtlemist siis üritan ma alati õppida neilt, kellele suhtlemisoskus on looduse poolt antud. Omandada nippe ja trikke, mida supersuhtlejad kasutavad. Kui siin mõni postitus tagasi sai targutatud, et on väga nõme, kui amatöör hakkab proffe õpetama. siis, tegelikult vist elus ikkagi on niipidi.

Koitu veel pole kuid seeme on mullas. Öö korjab seelikud, peljates valgust. Aeg tundeil minna ja aeg mõtteil tulla. Seisatan akna ees vaadates algust. Iga kord hommikul sünnib uus ime. Õhul ma loodan ta peale nii visalt. Mõtted, need tumedad, teavad, kui pime. On minu sees kui läind päevalind pesalt. Kui tuleb käsi mu õlale raskelt. Lause kui löögitäis heledat vaske.

Kohalikud soomlased selgitasid, et nii on see juba viimased 20 aastat olnud, kus igal aastal juulikuus sõidetakse. Olin selleks ajaks pool raamatust läbi lugenud, kus keskenduti harjumustega seotud teaduslikele uuringutele.

Koht, kuhu jätta oma vanad väikseksjäänud mõtted lapsest ja last ümbritsevast keskkonnast, ning leida asemele uusi ja huvitavaid! Esmaspäev, 19. Iseseisvumisest olen kirjutanud veel siin. Aga see teine asi ikka jääb. Ja see ju ikka teeb pahameelt ja ma tunnen end selles töös läbikukkununa. Sain võimalust asju üle vaadata. Ja kas sel juhul ole.

Barbie is not your friend! Teisipäev, aprill 03, 2018.