See you soon, America! Vahetusaasta viimased kaks päeva möödusid liiga kiiresti. Aega jäi väheks, et kõike teha ja kõiki veel näha. Esmaspäeval käisime veel hostema ja õdedega Ann Arboris. Ajasime seal vajalikke asju veel. Õhtul tulid Steffie ja Andy külla, ja millalgi Alex ka. Rääkisime, ja istusime niisama. I, millest nad päevi minu tagasiminekuni saavad maha tõmmata ja kuhu väikesi sõnumeid ja pilte neile panin.

Leidsin ka lõpuks aega, et siia blogisse paar rida kirja panna. Hostvanematega suhtlen endiselt, oleme paar korda skypenud ning facebookis räägime tihedamalt. juulil toimuvad mu host-õe Emily ja Geoffi pulmad! Tahaks väga- väga sinna minna, kuid hetkel paistab, et ajast jääb puudu. See-eest sügisel plaanime perega kindlasti neile külla sõita. Aprillis tulevad host-vanemad Itaaliasse, kui veab saame ka seal kokku! Mida aeg edasi, seda rohkem hakkasin märkama erinevusi, mis on Eestis teistmoodi kui USAs.

Monday, December 23, 2013. 16 detsembril ehk mu 17. jaa ma ei kujutanud ette, et see mulle nii väga meeldida võiks. Enamus vaatajaid kandsid tiimi särke ja fännid olid ikka tõelised fännid, iga punktiga kõik püsti ja karjuma. Jaa lisaks üks mees meist natuke eemal sai paari katsetusega kogu saali lainetust tegema, mis ka sellise rahvahulgaga oli lahe. Sunday, December 15, 2013. Thursday, November 28, 2013.

Friday, April 17, 2015. Wow Jäi vähe katki see siin, olen juba viimasest kirjutamisest saati mõelnud veel lõpliku postituse teha. Samas oskangi vahetusaastaga seotud asju praegu paremini kokku võtta kui näiteks sügisel, mil segadus oli veel oi-kui-suur! Kirjutada on hea, see oleks nagu väike closure. YES on üks legemaid YFU üritusi ja pole kahtlust, et lähen sinna millalgi vabatahtlikuna tagasi! Lalalaa tagasi sõitsime bussiga üle 30h jn.

Lugege huviga! Tuesday, 5 August 2014. Kõigepealt ütlen ära, et see postitus teatud maani on kirjutatud sel ajal kui ma olin lennujaamades ja lennukites. Loodan, et saate aru ikka midagi. Nüüd ongi mul aeg minna Amsterdami lennukipeale. Kuna minu esimene lend oli Bogota-Lima ning teineots on Lima-Amsterdam, ning kui ma ükshetk kaarti vaatasin olime Cucuta kohal, see tähedab seda, et olin jälle Co.

Gretega sattusime just oma blogidest rääkima ja mõtlesime, et oleks väärikas lõpetada oma blogi kudiagi ilusti ka ära, nii et oleks aru saada, et jõudsime ikkagi Hollandist koju ka. Millal siis seda ikka teha, kui pea et pool aastat hiljem? Üritan mälu järgi ära seletada siis kõik toreda ja kurva, mis juhtus vahemikus eelmine postitus kuni Eestisse jõudmine. Paljut seda eriti just pole. Eesti piiri ületades kõik plaksutasid ning e.

Sunday, December 21, 2014. Juba pool aastat on möödas sellest, kui tagasi Eestisse tulin ja alles nüüd leidsin aega, et viimased pildid siia lisada. Lähme siis ajas natukene tagasi. Rääkisin oma hostemale juba üpris varakult sellest, et enne kui ma ära lähen, tahaksin kutsuda kõik sugulased ja tuttavad, kes mulle pere kaudu tekkisid, meile külla, et neile head aega öelda. Hostema vend ja tema naine. Arlonis oli rahvast ikka meeletu.

Saturday, September 13, 2014. Aa, aastat kokkuvõtvat postitust ei ole ega tule, sest ma ei ole kunagi olnud hea kokkuvõtetes. Aksent on jube armas, peab ütlema. Ma terve aeg imetlesin seda. Ning seekord oli väga tore ka see, et keegi tegi minust ka väga aktiivselt pilti. Üldiselt oli hästi hästi lahe jälle näha oma keelelaagriema ja loodan, et ehk näen kunagi uuesti ja äkki ronin kunagi uuesti nendel mägedel. Pärast rasket päeva lõõgastusime ja sõime jäätist.

Friday, March 28, 2014. Jälle olen suure vahe blogimisest sisse jätnud. Vahetusaasta alguses arvasin, et blogin tihedamini, kuid tuleb välja, et pole midagi nii palju blogida jõudnud. Elu läheb siin ikka samamoodi edasi, lihtsalt keskkond ja inimesed, kellega läbi saan on erinevad. Viiviga oleme nagu totaalsed õed juba - on päevad, mil saame tohutult hästi läbi ja siis on teised päevad, kus ei taha üksteist absoluutselt nähagi.

Ehk ühe kinnise, külma, kurja, patriootliku eestlase totaalne muutumine mugavustsoonist väljas kaugel võõras Hollandis. Tuesday, June 24, 2014. Kuna ei taha seda viimast väärtuslikku Hollandi aega magamisele kulutada, võib siia natuke kirjutada, mis ma oma viimastel nädalatel teinud olen. Siis käisin jälle Alkmaaris sealsete vanade koolisemude Rutgeri ja Evioga. Teisipäeval läksime Ingeriga Eindovenisse, kus elab Pi.