Olen rõõmsalt tagasi sügisesse Eestisse jõudnud. Kuna üle pika aja on nii tore ja põnev taas kodus olla, siis ongi viimase blogipostiga hakkama saamine väga vaevaliselt edasi liikunud. Igasugused kokkuvõtted olen ma juba eelnevatel kordadel ära teinud, seega täna midagi põhjapanevat ei tule ja annan peamiselt lihtsalt ülevaate oma viimase nädala reisist. Telefon inimesel välja lülitatud ja planeeri.

Maagilised ööd ja kummalised hääled metsast ehk siinsest tumedamast reaalsusest. Pikad peied ning tants igavikku. Matused ise aga meenutavad tõepoolest pigem pidustusi ning seetõttu pole imekspanev, et muusika võib olla rõõmsatooniline. Värvikirevates riietustes inimesed tantsivad ja laulavad varajaste hommikutundideni ning saadavad niiviisi lahkunu igavikku. Või tunnetame hoopis meie seda kuidagi teisiti? Teadvelolek ning usk kui resilientsuse allikas? Ühel õhtupoolikul.

Seitsme mäe ja mere taga Tadžikistanis GLEN vabatahtlikuna. Täna oli esimene hommik, kui ma tundusin, et kõik kommunikatsiooniprobleemid ja see veejama mu suurepärases rohelise vaibaga InTurist hotellitoas kasvasid mul üle pea ja tegin enda ülemusele pahase kõne algusega Eta nje normalno! Mitte, et see oleks midagi ainulaadset, et organisatsioonis info üldse ei liigu. Artjom on selline hästi vene lumelaudurite värviliste riietega pikk poiss, kes on.

Naljakas mõelda, et nüüd on järelejäänud päevi võimalik üles lugeda ühe käe sõrmedel. Varsti koju - lahkun siit koormatäie kogemustega, täiesti uue kontaktivõrgustikuga ning lootuste-ootustega, et me projekt hakkab elama oma elu.