Minu tegemistest, olemistest, hullumeelsetest mõtetest. Nii jabur, ajab lausa naerma. Täna tuleb minu poolt selline eriti minulik postitus. Mitte et ma nüüd tegelikult koguaeg niimoodi mõtleks või räägiks. Juttu tuleb seekord Kaist, tegelikult Kai blogist, kui nüüd eriti täpseks minna, siis järgnev postitus on pühendatud rohkem ühele postitusele. Inimesed arvavad et pimedad on meist kõigist.

Olen suusatanud, olen kelgutanud, nüüd võib kevad tulla! Aga rääkides suusatamisest, siis see oli minu teine suuskamine pimedana ja kahtlemata esimesest korrast. Ma ei taha, ma ei taha mäest alla suusatada! Viimast ei võtnud muidugi Joosep kuuldagi. Tema arvates olen ma peale 4m kõrgusest hüpekast alla hüppamist kartmatu terasnaine. Võib-olla isegi olen, aga sellisel juhul terasnaine, kes väriseb sisemiselt nagu haavaleheke. Aga ma ütlen ausalt, et kui ma kirjutasin siin.