100 aastat, milles vabad oleme olnu vaid vähem kui poole. Paneb mõtlema - eile õhtul, kui Pärnus oli ausamba avamine ja suur rahvapidu, olid platsid rahvast täis, täna hommikul, kui heisati samas kohas -17 kraadises karges imelises hommikus lippu, oli kohal vaid kümnendik eilsest rahvahulgast. Mõtlema paneb, just seetõttu, et kui reaalselt on meie Eestimaad vaja kaitsta, siis kas on kaitsjaid? Oli üks tore päev.

Koduõpe, pere ja muu elu. Kuidas toimub elu siis, kui lapsed on vanema soovil koduõppel. Ja vahele jutte beebist ning eriti tema riidest mähkmetest. Pole siin blogis pikemalt toimetanud ja panin ta vahepeal isegi parooli alla kinni. Seda peamiselt suuremat sorti elumuutuse tõttu, ehk siis ma hakkasin taas asjalikuks ja läksin tööle. Praegu siis olen juba üle poole aasta täiskohaga tööd teinud ning võin kinnitada, et koduõpe on võimalik ka töötavate vanemate puhul.

Ei tule teist ja paremat maailma me jaoks. Nii nagu ühtki tegu ei tõsta ümber. Tuul ja taevas täna teine on kui eile. Ei, ei ühtki tuge väljaspool me hapraid piire. Siis ongi vaja kokkukukkumist, siis ongi vaja äratust - meeldetuletust, et tegelikult on kogu tarkus enda sees ju olemas. katki minnes tekivad praod, siis on näha ka alumised kihid - need mille olemasolu ei mäletanudki. Kui ma olen selle leidnud, siis on must ehk ka pisut enam tolku lastele, lähedastele.