Chididi naised avasid meile oma südamed ja kodud. Olime nende külalised kolm kuud. Chididis elades ei möödu päevagi, kui lapsed meile Azungu! Ei karjuks. Suurele osale Chididi nooremale põlvkonnale oleme ainsad valged, keda nad kunagi näinud on.

Wednesday, October 9, 2013. Hommik Stockholmi lennujaamas - kõnnin mööda pagasilindist ja märkan seal oma kiletatud pampe. See pole õige koht, mõtlen ma, ning leian inimese, kes nad Tallinna lennu peale lubab transportida. Ja inimesed tõesti tunduvad kõik ühesugused, keegi rääkis, et Aafrikast tulles võib sellist hetke kogeda, ei ole harjunud nägema. Mis tunne siis on? Segane, ma saan aru, et olen nüüd tagasi, aga samas ei ole ka. Ma nagu ei kuuluks siia, aga samas kuulun ka.

Bakuu bussijaamas läks seekord väga lihtsalt, leidsime kiiresti õige linnaliinibussi ja 30 minutit hiljem olime vanalinnas. Ilyase õde elab sobivalt kesklinnas kohe vanalinna kaitsva müüri kõrval. Tema kahetoaline korter sai meie staabiks järgmiseks neljaks päevaks. Üheks minu sooviks oli kindlasti külastada Heydar Alijevi kultuurikeskust. Iraagi päritolu inglise naisarhitekti Zaha Hadidi vaimusünnitis tundus lihtsalt midagi sellist, mida ei saa vahele jätta.