Kuna ma tunnen, et ikka kriibib ja vahel võiks heietada ka netilehekülgedel, siis ma kolin. Ja ka seal saab tõenäoliselt esimesed pool aastat igasuguseid liigtundelisi. Näha kuni ma ükskord mõistan, mis eesmärki see blogi teenima peaks ja aegunud emojama parooli alla panen, mida kellelegi nii või naa ei ütle. Või noh, testige küsimisega, sest siiani pole veel nii tehtud.

Oma õnne sepp ning õnnetuse juveliir. Vastu päikest vaatasid sa silmad pilus. Et see nädal-nädalake läks ju tegelikult hoopis koolikatsete tähe all. Nüüd näe olengi juba selles vanuses, et pea need lapselapsedki. Trammilt maha astudes jään tavali.

Kui ma välja mõtlen, kuidas kogu bloog sinna üle kolida, siis kaotan selle siin päris ära. Blogger sakib sajaga! Käsitööbloogi kannan ka sinna üle.

Ei-ei, mitte minu käe läbi. Kui mul oleks olnud aega asjaga tihedamalt tegeleda, siis oleksin ilmselt juba toona avastanud, et olen oma soovidega hiljaks jäänud ja see on juba plaanis avaldada. Mis toob mind tiiruga tagasi sissekande pealkirja juurde. Nüüd ma sain päris tigedaks. Ma ei teagi, mida täna ette võtta.

Life is too important to be taken seriously . Pildid mis postitustesse ei jõudnud. Tegelikult ma ikka ausõna veel ei tea, mida ma täpselt oma eluga teha tahan, aga see tuleb vast aegamööda. Eelarvamustest üritan ma nüüdsest hoiduda.